Retriiverite tõukatse on “sooritatud – mitte sooritatud” põhimõttel toimiv testilaadne katse. Katse eesmärgiks on hinnata, kas koera iseloom on omane retriiveri tõule ning kas koeral on eeldusi, mis võimaldavad teda koolitada väikesaagi toomiseks ja retriiverite jahikatseteks.
Õiget tüüpi retriiver on teiste koerte ja võõraste inimeste suhtes sõbralik ja avatud. Tal peab olema loomulik tahe tuua saaki ja loomulik oskus leida lastud saaki niin maalt kui veest. Lisaks peab retriiver tahtma teha koostööd omanikuga ning ei tohi karta püssilasku. Kui need kriteeriumid on täidetud, saab koer tõukatsega hakkama lihtsalt.
Kohtunikud üritavad hinnates eristada seda, mis on õpetuse ja koolituse poolt saavutatud käitumine ning tegutsemine ja mis on jällegi koera loomulik käitumine, ehk mis on koer saanud endale nö. geenidega kaasa. See info on oluline koerte aretustöö jaoks.
SOTSIAALNE KÄITUMINE
Tõukatse algab alati kohtuniku tervituskõnega. Osalevad koeratiimid on kogutud rühma ja kohtunik saab tervituskõne ajal hinnata koerte sotsiaalset käitumist. See on ainus aeg katse jooksul kui kõik koerad on koos. Muidu töötab iga koeratiim eraldi, nii et teised koerad on väljaspool nägemiskaugust.
Teiste koerte ja inimeste suhtes agressiivne või arg käitumine ei ole aktsepteeritud. Peale tervituskõnet siirduvad koeratiimid ükshaaval vee ja otsingutööle.
VEETÖÖ
Katse esimese ülesandena peab koer veest järjestikku tooma kaks veelindu. Esimene visatakse kaldalt suhteliselt lähedale ja teine ca. 20 – 30 meetri kauguselt paadist. Teise viskega koos lastakse jahipüssist lask. Selleks, et veetöö loetaks sooritatuks, peab koer tooma ära mõlemad linnud.
Veetöö osas hinnatakse ka koera ujumisoskust ja ennekõike seda, kui meelsasti läheb koer vette töötama. Õiget tüüpi retriiver läheb kohe peale loa saamist vette ning tema enesekindlus on piisav toomaks ka paadist visatud lind. Veetöö puhul on veeala alati avatud ja kergesti ujutav. Olles saanud veetöös sooritatud tulemuse siirdub koeratiim edasi maastiku otsingutööle.
OTSINGUTÖÖ MAASTIKUS
Otsingutöös üritatakse jäljendada olukorda kus jahimees on lasknud mitu lindu ja nende kukkumisala on teada. Maastikku eelnevalt viidud lindude paigutamise osas ei ole olemas mingit kindlat mustrit. Saakide asukohad määravad pinnavormid ja taimestik.
Eesmärgiks on saada otsingualal olevad linnud kätte koera iseseisva töö tulemusena. Koeral on selles ülesandes võimalik tuua ära kuus lindu. Viis nendest on viidud maastikku eelnevalt koera nägemata ja kuues visatakse koera nähes, nii et koer näeb viset kuid mitte tingimata kukkumiskohta. Koos viskega lastakse jahipüssist lask. Selle viske eesmärk on motiveerida koera otsingualale minema.
Otsingualale jõudes peaks koer hakkama kasutama haistmist ning saades saakide lõhna, üritama seda järgida ning saagid leidma. Kohtunik aitab vajaduse korral koera mingil määral, kuid on soovitatav, et koer töötaks võimalikult iseseisvalt. Koer peaks töötama kogu aeg instinktidest ajendatuna.
Äratoomiskaugused ei ole ka selle ülesande puhul väga suured. Kaugemad saagid on keskmiselt 50 meetri kaugusel. Sooritatud tulemuse saamiseks ei ole kindlaks määratud ära toodavate saakide arvu. Koera töö mõjutab seda kui mitu saaki ta peab leidama ja ära tooma. Küll peab koer ära tooma nii mitu saaki, et kohtunik saaks koera oskustest ja omadustest piisavalt selge pildi.
JÄLJETÖÖ
Kui koer on saanud vee- ja otsingutöö tulemuseks sooritatud, pääseb ta jäljele. Jälg veetakse sellise taimkattega maastikku, et koera ning koerajuhi vaheline silmside katkeb. Koer ei näe jälje vedamist.
Jälje pikkus on 80 m ja see veetakse jäneselisega. Koeralt oodatakse, et ta järgneks jälje alguses saadud lõhnale iseseisvalt kuni jälje lõpus asuva saagini ning tooks selle leides ära. Jäljele saates näidatakse koerale selgelt jälje alguskoht.
Koer ei pea minema täpselt mööda jälge, piisab kui ta läheb enam-vähem jälge pidi. Selle ülesande eesmärgiks on hinnata koera enesekindlust ja algatusvõimet.